Käsitsitöö eri

järg eelmisele postitusele

Ühesõnaga, laupäeval kogusin järjekordselt oma julgused kokku ja padavai õiget bussi otsima. Jälle tabas mind eelmise korra ebaedu: keeleoskamatule tuleks vastata ainult kahe sõnaga yes ja nõu. Või veel parem, viia peatusposti juurde ja osutada näpuga. Asi lõppes sellega, et lugemisoskajana leidsin ise õige bussi (kaks neid korraga oligi- siia sobib irvikkassi irve)

Aga pabistama võttis küll. Nii et "...õpi keeli, neist on ikka kasu" (Doris Kareva)

Moretoni jõudes oskasin rahvamassidele järgnedes õige koha leida. Ilm oli ... Inglismaa, kuid mida päev edasi, seda paremaks.

Esimene üllatus tabas mind, kui leidsin kitsad väravad ja piletisaba. Arvasin, et sellised üritused niisama läbikõndimiseks, aga ei mitte. Perenaine ütles, et kobe hind korrigeerib veidi rahvamasse, keda oli tõesti palju. Kuid ruumi oli ka. Kilomeeter telgiridasid ja esinemisplatse, lisaks suur ala hobustele, teine tõutõpratele, kolmas põllutöömasinatele, neljas lastele, viies toidualale...

alguses lihtsalt vaatasin - rahvast ja melu. Kogu aeg pidi ka jalgade ette vaatama. No et koertele peale ei astu.

Siis asusin sihti otsima, kohalikku käsitööd nimelt.

Ja võrreldes meie laatadega oli käsitöö müük olematu. Midagi siiski leidsin.

Mõned (!) ütlemata tarvilised käsitööd

Meeste pärusmaa

Poisid ei saanud aru miks ma mitme tunni möödudes tagasi tulin. Lõpptulemust pildistama, loomulikult. Jätsin neile vist väga totaka mulje. Tõelise turisti.

...aga see ma ju olingi.

järgneb

The Moreton-in-Marsh Show

Rüütlite eri

Eile õnnestus mul külastada siinviibimise aja kõige suursugusemat kohalikku ettevõtmist.

Kõige kallimat ka, väravas jäin 16.50 naela võrra vaesemaks, pluss bussipilet 1.60

Kuna pilte kogunes, siis kõigepealt räägin elamusest, mille sain, vaadates suurel väljakul toimuvat hobuste ja ratsanike suurepärast etendust.

Nagu hiljem lugedes aru sain, siis imiteeriti tegevust 1348 aastal , mil omavahel klaarisid arveid Black Knight ja krahv Warwick oma kaaskondadega.

Ühesõnaga head ja pahad. Nagu elus ikka.

Minu said muusika ja kappavad hobused enda võimusse, kostüümid ja võitluskunst oli nii täiuslik.

Etendust mängiti päeva jooksul kaks korda ja mul õnnestus vaadata nii ühelt kui teiselt poolt. Muidugi oli rahvast palju ja pildistamisega raskusi, aga mina sain oma teatri kätte.

Peale etendust järgnesin ratsanikele ja nägin kuidas nad hobuste eest hoolitsesid, neid kuivatasid ja teki alla panid. Alles pärast seda vabastati ennast rasketest rüüdest. Nähtavale tulid sirged ja sihvakad noored mehed, aga ka paar keskealist. Ühel ootasid naine ja poeg värava taga ja siis tõsteti pojake hobuse turjale. Armas.

Suur üllatus oli, kui nn. põrgurüütli või paha kooriku alt ilmus pika patsiga kongusninaline rumeenlane või mustlane või ...no igatahes mitte kohalik. Pere oli tal ka, naine ja pisike poiss.

Väga põnev oli jälgida kogu seda nn. lavatagust elu. Siis ma veel ei teadnud, et mõne tunni pärast toimub uus läbimäng.

See oli ainult väike osa 8 tunnisest päevast. Teised järgnevad...

Lovely kantristiil

"Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad" J. D. Salinger "Kuristik rukkis"

Küsis mult üks kohalik inglise proua, et kas ma maaelu armastan. Viisaka inimesena noogutasin ja alles hiljem jäin mõtlema.

Milline on see kodu maa elu?

Kas selline, nagu lapsepõlves kuuekümnendatel, kus vanaema ainult lastelaste päralt, maja teistest vähemalt poole kilomeetri kaugusel, lehm, lambad, seapõrsas, kanad ja aiamaa.

Ilma elektrita, ilma telefonita. Ei,seda kantristiili mina küll ei tahaks.

Millist siis?

Kas tänapäeva talu, kus 200 lammast põllul, poegimine, lutiga toitmine, valvatud ööd, huntide hirm, naabrite kadedus, mõisnikuks sõimamine, turustamise probleemid, raamatupidamise ja projektide kirjutamise õppimine jne. Ei, seda kantristiili ma küll ei tahaks ja ei oskaks ka.

Mis veel üle jääb?

Väike majake, väike aiake, väheke juur- ja puuvilja, väheke lilli ja tilli. Pood 5 km. kaugusel, suvel jalgratas, talvel soomekelk. Suvel palju külalisi, talvel pimedus, röövlite hirm ja üksindus.

Jälle ei lähe mitte.

Või turismitalu nagu selles Bonuxi pesupulbri reklaamis, kus naine täpselt teab, mis kõigile, sealjuures mehele, parim. See sobiks hästi, eriti kui saaks teisi kamandada ja ise midagi suurt tegema ei pea. Aga meie kliimas ilmselt ei toimi, sest miks nad muidu kogu aeg virisevad.

Jälle ei lähe mitte.

Või suur kodu, kust lapsed välja lennanud, igapäevane autosõit 50 km kaugusele ametisse, õhtul aeda, puhkepäeval aeda, küttepuud ja muud maalase mured, koolivaheajal lapsed või lapselapsed jne. Ei sobi. Pole nii head tervist. Ja ausalt öeldes, ega ei viitsiks ka.

Või räämas ja lagunenud esivanemate pärandifond, mille puhul tunned nostalgiat, süütunnet ja tahtmist, aga tihti on pärijaid mitu ja heast algusest võib saada inetu lõpp. Ei ole ja raha ka põle.

Kui just lovely kantristiil, siis selline:

sõita eriti ilusa ilmaga eriti ilusasse looduskaunisse kohta, eriti kaunilt kujundatud majja ja eriti kvaliteetselt puhata. Korjata marju ja õunu, käia seenil ja ravimtaimetuuril, järves suplemas ja paadiga sõitmas, sügisel metsavaikust ja kevadel linnulaulu kuulamas. Talvel saab elusast tulest rõõmu tunda ja kasvõi leiba küpsetada.

Aga sellist ei ole. See tuleb valmis ehitada. Teises, rantjee elus.