Klooster - suletud paik

Kuna olen juba paar kuud lubanud kloostrisse minna, siis möödunud laupäeval sai see teoks.

Kevadel, napilt tunniks järjekordsesse linna sattudes, jäi silma eemal mäel kõrguv hoonete kompleks.

Arvut andis teada, et tegemist Evesham Abbeyga, õieti piskuga, mis sellest järgi on jäänud.

Evesham ise on umbes 22000 elanikuga linn Avoni jõe ääres Worcesteri krahvkonnas.

Kuna alustasime väga hästi kujundatud mänguväljakutelt, siis linna kui niisugust, esialgu ei näinud. Kohe mänguväljakute juurest viisid sillakesed ja teed üles kloostrimäele.

Ilm oli ilus ja pilt kaunis. Lilleline.

Evesham Abbey - Benediktiinlaste klooster asutati 8 sajandil.

Ta oli suuruselt ja rikkuselt kolmas klooster Inglismaal, vähemalt 1280 aastal

Klooster likvideeriti Henry VIII ajal, lammutati ja tassiti - jagati kivideks laiali 1540, jättes alles üksnes kellatorni (nii ma sain tõlkest aru, sest torn oli uusim ehitus)

Kloostrite lammutamisest ja kinkimisest saadud raha kasutas kuningas järjekordseste sõdade majandamiseks Prantsusmaa ja šotimaa vastu.

Rahvast liikus palju ja kellatorni alla kogunes pulmalisi. Pilte oli raske teha. Sellele vaatamata leidsin kloostri õuest veel ühe pisikese aia. Kahjuks ei taibanud silti pildistada ja nii jääbki selle aia saatus saladuste varju. Äkki kitsedele?

Õuealal oli kaks kirikut. Kuna olen juba nii mõndagi näinud, siis kaunid ja suured pühakojad mind enam ei üllata.
Kui, siis mõningad detailid, nagu näiteks see:

Ratastega bier (?) võib olla ilmselt puusärk või surnuvanker

Ala ümbritses müür, mille taga äärmiselt unustusse jäetud juurviljaaiake.

Igaks juhuks pildistasin ajalugu ka.

Kloostrite laialisaatmine ja likvideerimine oli rahva seas ebapopulaarne, sest kloostrid olid majanduslikult väga hästi toimivad üksused. Nad olid nii usulise misjoni ja kultuuritegevuse keskused, kus tegeleti ka kirjatööga.

Peenikesi poisse kulub kohe mitu, et ümber kloostrimäel kasvava puu ringmängu mängida

Tegelikult see kokku mingit erilist muljet ei jätnud ja ajastu hõngu polnud ka tunda.

Teisel pool kloostriala algas linna kaubatänav. Sinna ma siirdusingi. Nagu ikka i punkti otsima. Aga sellest kasvas välja hoopis teine lugu.

Alles elupaigas pilte laadides ja näoraamatust Elena FB-s kirjutatud kommentaari üle mõtiskledes, said mõtted teise suuna.

Tekkisid pisikeste kirjandite ehk moodsalt öeldes esseede teemad:

Klooster kui kinnine süsteem...

Igas ühes meis on klooster...

Igaüks meist võib elada kloostris...

Valikuliselt korjasin Wikipeediast tarkusi:

Klooster - ladina keeles glaustrum - suletud paik, kus inimesed elavad rütmilises elutsüklis, harrastades majanduslikult kõige efektiivsemat mõtteviisi.

Ühte usku tunnistavate inimeste vabatahtlik ühiseluline ühendus.

Ajalooliselt olid kloostrid nagu vanadekodud, kuhu mindi, kui lapsed olid suureks kasvatatud.

Kristlaste tagakiusamise aegadel said üksindusse pagenud meestest eremiidid ehk mungad ja kui nende arv suurenes, siis tekkisid ühiskogukonnad - kloostrid koos ühiselureeglitega.

Ajapikku kujunesid kloostrid haridus ja kultuurielu keskusteks.

Erinevad ordud - erinevad kloostrid: benediktlased, karmeliidid, kaputsiinid, birgitlased, augustiinlased, dominiiklased, frantsisklased, tsistertslased...

Nii et ainet on, sest sõnadest "klooster" ja sellega seonduvatest "mine kloostrisse", "kloostrikord" "kloostrikooli kasvandik" jm. on suisa käibeväljendid saanud.

Et küll küllale liiga ei tee, siis sattus raamatukastist öölauale Kaari Utrio "Vendela", romantiline jutustus 14 sajandi naiste elust Soomemaal.

Palju me üldse argipäevas mõtleme ajaloo ja mineviku üle? Kui, siis on meie jaoks minevik kõige rohkem paarisaja aasta tagune. Aga kõik see, mis oli varem, saab olla ainult kobedate kujutlustega pikitu, filmidest ja raamatutest kokku kogutu.

Mis saab kui perekonna mudel, mis üha enam hägustuma hakkab, lõpuks laguneb? Kui samasoolised tulevad uute ilmakodanike kasvatamise sooviga üha ligemale? Kas ees ootab matriarhaat, kus tugevad naised oma emavaistule tuginedes teavad, mis neile parim?

Kas Lilleoru sugustest kogukondadest kasvavad tagasi möödunud aegade kloostrid?

Muidugi minu silmad seda ei näe, aga kui mehe vend 35 aastat tagasi peale meie pulmi filosofeeris seaduslikult kinnitatud perekonna mudeli hääbumise üle lähitulevikus, siis tundus see nii uskumatu, kuid nüüd tõeks on läinud. Abielu kui leping, ei oma paberil pea mingit tähtsust. On igand, nagu öeldakse. Kärgpered ongi nagu kogukond, kes üksmeeles sinu, minu ja meie lapsi kasvatavad.

Ja vanadekodusid ei nimetata enam vaestemajadeks vaid peenelt eakate kodudeks

Oo tempora, oo mores!

Vaat mida teeb üks kloostriteemaline mõtelus. Lennutab!

Põhukirikus

Tallinnas, kultuurses pealinnas on põhuteteater, milles kaugelolevatel põhjustel osalemine võimatu, siis tuli leppida siinse põhuteatriga. Arvan, et see teps mitte halvem ja igavam polnud.

Kui laupäeval oma bussireisilt saabusin üllatas perenaine mind uue üritusega: pühapäeval toimub kihelkonna jumalateenistus küünis. Neid käis kutsumas endine elanik, aga kuna nad kirikuinimesed pole, siis juhtisid turmtule minu peale. Nanny tuleb.

No ma siis tõusin vara ja tegin ettevalmistusi viksi esinemise saavutamiseks. Linane pikk kleit ja puha. Ainult kübarik ja palveraamat kodus - mis parata.

Seda farmi teadsin, sest igaõhtune jalutustee viib sealt mööda . Elu on õpetanud, et kui tahad märkamatuks jääda, siis tuleb kogunemistele minna kas esimestena või viimastena. Eelistasin esimest. Mõned autod juba parkisid ja mees uksel palus sisse.

Tuvastasin, et tegemist Bourtoni kirikuõpetajaga, keda varem sealses kirikus kohanud. Palusin ennast Brayenile st. enda kutsujale tutvustada. Tema omakorda tutvustas mind kahele naiskirikuõpetajale. Seega said tseremoniaalsed kohustused täidetud ja võisin keskenduda ringivaatamisele.

Küün oli põhuteatrit väärt. Lava kaunilt dekoreeritud ja rahvast kogunes. Prouad tulid, koogikesed kotis ja pärlid kaelas, vanemad härrad lipsustatud ja rõõmsalt kepiga toksides käigule abi juurde andes. Lapsed kepslesid põhupakkidel ja noor naisterahvas oreli taga võttis akorde.

Teenistus võis alata.

Veidi meenutas see mulle seurasid Soomes, kus inimesed olid rõõmsad ja mehed laulsid valjude ja selgete häältega. Kui lapsed rahutuks muutusid, siis tõi õpetaja suure kotitäie mänguasju ja raamatuid ning mudilased paigutusid omaette. See kõik sündis täiskasvanute heakskiidul ja rahulikul moel.

Peale armulauda ja lõpulaulu ootasid kõiki kaetud lauad. Rahvast oli saja ümber, toiduvalik võrratu ja kohaliku omapäraga. Kaks meiekülaprouat olid mu sõbralikku haardesse haaranud ja muudkui pakkusid hüvasid roogasid.

Lisaks viidi mind tutvuma uue nn. külakeskusega, mille ehitust saan igapäevaselt jälgida. Alguses arvasin, et majast tuleb suurepärane kodu mu lemmikbussile, aga külakeskus on muidugi ka hea.

Nähes ehituse tempot olen kindel, et avamispeole jääb mul minemata. Viibin siis kindlalt kodustel jahimaadel uusi muljeid ja elamusi jahtimas.

Kolmapäeval kutsus kuulutus külaelanikke koosolekule. Poole kaheksaks õhtul. Tegin endast piiluja. Kella kuue aeg lähenes kirikule küla kõige vanem elanik, tugiraamiga vanapapi. Siis tuli tubli tund tühja maad. Tasapisi kulgesid kirikusse vanemad paarid. Mõtlesin, et nii jääbki. Õnneks tuli viimasel minutil mõni keskealine lisaks.

Ja minu lemmik, kelle olen ristinud Davidiks (Südameasja järgi). Härra küll hulga vanem, kuid käib sama rõõmsalt mööda külateed, vilistab sammude saateks ja teeb kõiksugu kohalikke töid. Olen teda näinud katusel, muru niitmas, traktoriroolis, kalmistule lilli viimas ja koerakesega jalutamas. Ükskõik kuidas ma oma luurajavaistu kasutan pole tuvastanud tema elupaika.

Minu pererahvas külaelust osa ei võta. Nende pärisosa on tööelu.

Nii ma siin külakeses elan. Vaikselt, tagasihoidlikult, külaelu kõrvalkõndijana.

Tädi Juuli läks ja onu August tuli

kirjutasin kunagi delfi blogis. Jummel kui ammu see oli, 2007aastal.

Nüüd jääb veel pensionärilikult küsida, et kuhu need aastad kadunud on. Pole nad kuhugi kadunud, tänu päevikule kõik sündmused kenasti rivis, paljudel pilditki juures.

Vahest kurvastan, et noore emmena midagi kirja ei pannud. Enda lapsevanemaks kasvamise lugu oleks nüüd huvitav kõrvalt jälgida. Sest kui praegu sellest ajast kirjutan, on need ikkagi praeguse vanuse mõtted, mis sest, et tagasivaates.

Kunagi soovis üks naine kuldkalalt tagasi kuueteistkümne aastaseks. Saigi noore keha ja näo, kuid unustas soovimata noore hinge sinna kehasse. Mis sellest välja tuli võib ainult arvata. Sellepärast pole tagasivaatepeegel kunagi aus. Kui just ei õnnestu minna peegli sisse, Imedemaale.

Memuaarid ja mälestused on siiski kronoloogia, kuigi mõnedele õnnestub hing sisse kirjutada. Me ei saa enam iial läbi elada neid "taevani hõiskav ja surmani kurb" (Goethe) aegu meie sees.

Iga aega, mis antud, peab oskama nautida. Ja need, kes välja mõtlesid read: hing on igavesti noor, need lihtsalt ilustasid. Nagu naised kosmeetikaga.

Hea, kui on vihikust võtta mõni vana luuletus. Näiteks selline

Aknast vilksatas korraks päikesekiir

kohe kadus

jättes järele mälestuse

kuni ükskord sai terve tuba päikest täis

ja see üksik esimene

ununes / 4 august 1973 /