teade

aga mina lähen täna Viru Särule. õnneks mitte varahommikuse rongiga.

Emme, millist hauda sina tahad?

Kuidas teil tunne on kui küsimuse esitab pere noorim, üheksateistkümne aastane, kui korrastame esivanemate kalmusid? Võiks ju vastata, et mis sellel enam minuga pistmist on ja tehke mida tahate või pange prügikotti nagu sealsamas kõrval ütles minu ema. Selliste vastustega ei naljatata, arvan mina isiklikult. Kui küsimus tuleb puhtast südamest, siis on vastus oluline. Ja kes saavad veel siiramalt küsida kui lapsed.

Olen mõneti kalmuaedade ohver. Kuna vanaisa sängitati maamulda kui ma polnud veel kahenegi, siis võttis vanaema neid viie kilomeetriseid käike suvel tihti ette. Või vähemalt mulle tundus nii, sest need käimised jäid mällu. Samale platsile, suure raudristi alla, olid juba varem puhkepaiga saanud vanaisa isa ja ema. Nii istuski vanaema Nete sealsel pingil kibuvitsa all ja mõtles oma lesepõlve mõtteid. Mina sibasin ringi, käisin vahepeal pumbakaevu vänta proovimas (küll oli raske) ja kabeli aknast plekkpärgasid piilumas (küll oli õudne)! Meie surnuaed on aleviku serval, mitte kiriku juures. Seal on kolm väravat ja kuna kihelkond oli suur, omal ajal üle kuue tuhande hinge, siis on surnuaed samuti suur ja lapse kaodsiminek tõene. Õpetas siis mind vanema, kui juba lugeda oskasin, et kabeli juures, meile vajaliku tee ääres on suur rist pealkirjaga: Vat sealt tuledki edasi ja leiad kohe vanaisa haua.

Teise tähtsa kalmuga olid lood keerulisemad. Seal puhkasid vanaema isa ja ema sirelite all. Seda kohta ei leidnud ma kunagi üles ja nüüd pean ka kobina peale minema, sest olen kuulus äraeksija. Nende haual on õnneks tähiseks korralikud plaadid, mille tähed tunamullu veekindla markeriga üle tegin.

Ega kuuekümnendatel veel selliseid laiu surnuaiateid polnud ja niitmata ala oli rohkem. Ometi kogunes surnuaiapühale rohkesti rahvast. Maalt hobustega või jalgratastega, kolhoosikeskustest kaskedega veoautode kastis, alevist mootorratastega ja pealinnast sapikate, mosude ja volgadega. Oli autolahvka, kust lapsele osteti limpsi, küpsist ja doktorivorsti, viinagi müüdi ja rüübati. Toimus see kõik vana traditsiooni järgi jaanipäeva paiku.

Mind on saatus hellitanud, sest ema-isa ei viitsinud kaugemalt kaasat otsida, vaid leppisid naaberkülaga. Nii ongi meil nagu peresurnuaed, kus kõige vanem teadaolev esivanem isa vanaisa isa sündinud aastal 1836.

Vanaemaga seotud surnuaiamälestustest on veel üks mällu sööbinud: alati kui platsil liiva siledaks riisumise lõpetasime (ikka pikkupidi), tõmbas vanaema põiki rehatriibud väljapääsule ja ütles: paneme nüüd värava kinni ja laseme kadunutel puhata.

Isa käis samuti surnuaial, kuigi oli sel ajal väga noor mees. Pärast öeldigi, et need, kes noorena kalmuaial käivad, need ka noorena võetakse. Isa puhul pidas see paika, aga vanaema Nete elas 99 aastani. Isaga koos käikudest on mällu sööbinud jõuludeaegne, kus läksime kahekesi (mina ikka isa sabas) tema vanaisa hauale. Siis isa rääkis mulle missugune kange mees oli vana Aadam, sõitis Ameerikasse, teenis seal raha ja ostis mõisa. Pärast tegi veel mustlase Liisule lapse. Nii see tõepoolest oligi, aga lapsekõrvadele täielik müstika. Nii isa rääkis ja rüüpas vahepeal pudelist.

Kui isa 40 aastaselt siit ilmast läks olin keskkooli viimases klassis. Pärast seda polnud enam miski endine. Nüüd on elupuud, mis 35 aastat tagasi istutatud, mitme meetri kõrgused. Minu noorem poeg ja venna poeg istutasid tänavu poja ettepanekul elupuud ka vanaema Nete hauale. Et ikka kauges tulevikus üles leiaks ja märk maha jääks, mõtlesin omaette.

Minu plats ongi vanaema jalutsis, üle teeraja männi all. Sealt siis tuligi see jutu alguse küsimus, millele ma vastata ei osanud. Kodus olles mõtlesin: ainuke soov on, et kõik toimiks ikka nii, et lapsed mataksid oma vanemad, mitte vastupidi ja et mu käsi ikka hästi käiks ja ma kaua elaks maa peal. Luuletus ka

Kojuigatsus /Ernst Enno/

Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,
tuul mängib lillelõhnaga -
mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
viib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kanda kojukutset minu meele.

ja sala laulvad minu vaiksed leinad,
et õitsvad kodus valged ristikheinad.

veidraid ja kummalisi???

1. veider mees
kas ta üldse oli olemas või polnud. sattusin laupäeva öösel seltskonda, kus rallimasinate vedamiseks suur auto. mehi oli kolm, istusime, rüüpasime, rääkisime. lõpuks jäime ühega neist kahevahele. siis läksin magama. hommikul oli kaks meest alles ja sellest kolmandast polnud nad kuulnudki.
2. kummaline naine
ta tuleb alati minu teise korruse akna alla siis kui on olnud halb unenägu ja vale tõusmine. tal on hallid juuksed ja ta küsib õlut. ütlen, et mul pole, et jõin ära. siis ta läheb minema
3. kummaline laps
elab meie maja liivakastis. päeval teda pole teistega mängimas, aga hommikuks on liivakasti ehitatud tõeline linn, majad, tänavad, istutatud puud ja lilled. ükskord olid isegi liivakoogid valmis küpsetatud

kahjuks pole mul neid küsimusi nn.meeme kellelegi edasi sokutada.