Täna tahan kirjutada.
Kohe mitu teemat on. Esiteks tellisin akende pesija. Väga meeldiv kogemus. Arvan, et järgmisel korral kasutan selle firma teeneid veel. Pesta saab ju kõike lisaks akendele. Vaatamata kapituulutusele (apppi, enam pole midagi selga panna ja kus on minu selle aasta 12 kg uusi riideid) leian veel ja veel igasugu tekstiilijäätmeid kohvritest. Ühelgi normaalsel inimesel ei ole rohkem kui 50 salli. Aga ma tegelen sellega. Ausalt. Sest järjekorras ootab arhiiv koos paberiprahiga. Tore on küll kätte võtta 20 aasta tagune meditsiini, käsitsi kirjutatud konspekt, kust saan teada, et tuberkuloosipisik magab 20 aastat mulla alla, aga ma ei vaja seda. Ilmaaaegu oli mul nii ilus käekiri ja palju värvilisi markereid.
Õnneks on kortermuuseumis, nagu pojad seda nimetavad, piisavalt vaba pinda ja sahtleid, mis peidavad üllatusi a la kas tõesti see märkmik, teatripilet, kava, väike kirjake jne. jne. ikka veel alles.
Nädala vahetusel olin töödejuhataja ehk aitasin poole kaheteistkümne aastasel tütarlapsel tema toas korda luua. Mnjahh. Kuus tundi paberikraami ja mänguasju ning teisel päeval kuus tundi riidekraami. Oli tervendav kui sain kakskümmend dressikat ja pusa vähendada kuueteistkümne peale ja pool meetrit kooli töölehti ning muud õppematerjali kolmekümne cm. hunnikuks. Lõpukommentaar: kena küll, aga kas ma nüüd veel midagi üles ka leian ei sisaldanud just lootust. Ainuke, kes rõõmustas oli Poeg 3.
Olmekokkuvõte:
Kui olete tähele pannud, siis septembrist alustasin eksperimenti: kuidas ja kas tulla ainult pensioniga toime. Läks lõhki 54 £. Meele lahutamise suurosa moodustas penskarite reis Sangastesse 40 £, Vox Clamantise kontsert ja takso 35 £, Tallinn sõit 15£, veel kontsert ja kino 15£ Tegelikult ikka väga palju, mis iseenesest väga hea.
Oktoober oli lõhki 20 £ jagu (Jaan Tammsalu raamat) , aga sain ikka käia 2 x Tallinnas ja 2x kinos. Ei tea, millal ma sellest mängust väsin, aga praegu distsiplineerib täiega. Võin küll öelda, et mis elu see on, aga olles omal ajal suure pere ema õppisin jälgima ja kokku hoidma.
Tekitasin endale suurepärase tagasivaate. Aitäh SEB mis lubab ajamasinas kõndida. Kulutasin küll terve päeva, aga endalgi kobe (jube) vaadata.
Alustasin 2014, et siis nagu 10 aasta tagasivaade. Meil oli AK-ga sel ajal kokkulepe (elasime juba mitmeid aastaid kahekesi), et tema tasub kõik maksud ja mina lihtsalt kulutan raha :)))) st. ostan süüa ka. Teades tema priiskavat rahaga ümberkäimist oli see mind ettevaatlikuks teinud ja olin suure summa sukasäärde (panka) kõrvale pannud. Hing nagu aimas, et vaja seda läheb. Ja nii oligi.
Et mitte peensustesse laskuda tahan välja tuua ajakajalist võrdlusmaterjali.
2014 oktoobris maksti mulle riigi armust töövõimetuspensionit198£ ja raske puude toetust 53£. Töötasu lasteaias jäi 200£ kanti. Kulu igas kuus (kahe inimese toit) keskmiseslt 550 ümber. vaat need toidutšekid oleksid küll võinud alles olla.
Peale AK surma olid esimesed maksud
korter 29£ - nüüd ilma kütteta 265£
elekter 80 £ (õhkpump, boiler) - nüüd 25£
Telia (telekas, internet) 38 £ - nüüd 49.90 £
Söögi ja muud kulud sain keskmiselt 400£
Pärispensionäriks sain 60 aastaselt (neli last ja need kõik minu!) See hakkas olema 2016a. jaanuarist 312£ pluss puude raha, mis varsti ära kadus põhjendusega, et käin tööl.
Vot sellised pea kümne aasta tagused arvepidamised.
Lõppu ilu ka
...
