Issand, mis ma olen teinud!
Ma olen oma pojad õnnetuks teinud, sest nad kasutavad oma naiste võrdlust minuga. Õnneks on teema ainult üks - poodlemine. Aga see-eest igapäevane-vältimatu-möödapääsmatu- eluks vajalik tegevus.
Dialoog näeks välja umbes niimoodi:
-palju maksis?-
-maitea?-
-?-
-no väga palju mitte -
- see pole ju number-
ja nii edasi
või järgmine:
-lähme poodi-
-milleks?-
-no vaatame niisama-
-???-
tulemus:
niisama vaatamisest tekkis rahakotti 300 eegune auk
imestus:
-tead ema, naised ostavad asju, mida neil vaja pole-
- ära siin imesta midagi, ma ise ostsin teie isale kahekümnendaks sünnipäevaks nahkalbumi, kuna mulle meeldis selle kaane kujundus(mis sest, et see maksis veerand minu kuu palka)
ja endale ostsin roosas kleidis karbinuku, sest see oli ilus kui muinasjutt -
Poleks kunagi arvanud, et pojad minu kõrval lahtiste silmade ja kõrvadega käivad ja minu käitumise talletavad. Oi-oi-oi, tunnen nende kaasadele kaasa. Emotsiooniostude ostmiseks peavad nad salarahatasku rinnahoidja sisse õmblema ja selle raha ka üksinda teenima.
Sest - tark naine veedab aega
raamatukogus,
looduses,
loengutel,
klassikalise või pärimusmuusika kontserditel,
teatrites,
surnuaial,
ujulas,
sõbrannatamas,
AINULT MITTE POODIDES!
Lubatud on antikvariaadid, raamatupoed, vanakraamipoed ja valikuga secondhändid.
Päästke minu hing, mina pole neile seda õpetanud, olen lihtsalt sunnitud olnud niimoodi elama kuni see naha külge kasvas. See elamise viis