Emmeliina koob võrku

Algus paistis suisa pöörane. Olla aasta alguses Ortopeediline Juhtum, on minusuguse Haiglavihkajate Klubi liikmele suur väljakutse. Sellepärast lahendasin asja koos tohtrite abiga nädala ajaga ja olen nüüd nn. liikumispuhkusel. Kevadeni. Ja protsentidena pensioniametisse kiibitsetud. Ilmselt elu lõpuni.

Haiglasaaga juttu olen suuliselt veeretanud vähemalt kahekümnele omaste- ja sõpruskonnale. Eks vaja kinnistuseks kirja panna. Täna mitte. Täna tahtsin hoopiski rääkida ümbritseva kogukonna ehk võrgustiku tähtsusest.

Olen seda võrku pununud ämbliku usinusega algul teadmatult ja hiljem teadlikult kogu elu. Lapsepõlvesõbrad jäid lapsepõlve ja ei tulnud hilisemasse ellu kaasa. Miks, ei tea. Võib olla viisid teed liig kiirelt lahku. Mõnda igatseks näha küll, lihtsalt. Üks jäi peretuks, hoiab kõrvale, teine õppis üle ja peab elu haiglaseinte vahel veetma, kolmas sünnitas mitu last, aga kus elab, ei tea.

Koolisõprus pidi ikka igavene olema. Võta näpust. Moodustasime kaheksa tüdrukuga (pinginaabrid), alevikus mõnusa seltsikese. Mis te arvate, kas suhtlen nendest kellegagi? Õige on neil, kes vastavad "ei". Kõik kutsuti pulma, esimest last vaatasime ja siis jäid kohtumised üha harvemaks ja harvemaks. Mõned suhtlevad, tean, mina nende ringi ei kuulu. Pole ühist jututeemat, on liiga palju jututabusid ja pilgu kõrvalekeeramisi. Kompamist ka, et kas ikka kutsutakse kohvile või pööratakse pilk maha. Kahju, olime ju kõik võrdsed dressipükstes aguliplikad, kellele hiljem meeldis kudumine-heegeldamine ja hommikuni peol tantsimine.

Nii, et tõelised sõbrad on mul ikkagi välja kujunenud teadliku valikuna täiskasvanueas. Nimetan neid naljatamisi enda sotsiaalseks võrgustikuks, kuid tegelikult see ongi nii. Tooli ja toa külge aheldatuna tuleb asi tõeliselt välja. Mitte keegi minu võrgust ei hakanud otsima ettekäändeid kohale mittelaekumisele. Kõik tahtsid tulla ja kohe väga. Et koos nutta ja naerda. Tulidki kenasti graafiku alusel. Helistasid ka, nii haiglasse kui koju.

Teine võrk on omaste võrk. Selle kudumise on minu eest ette võtnud vaaremad - vaarisad, kuid hoidmine ja parandamine on juba minu isiklik mure. Emapoolse isa liiniga pole mul olnud midagi peale hakata. Lapsena veel, kui vanaema elas ja suuri sünnipäevi ja pulmasid peeti, siis sai küll koos käidud. Nüüd enam mitte. Elamise kant ka ei ühti, muidu ehk? Ja palju on neid ka, neid ema tädide ja onude lapsi ja nende järglasi.
Ema emapoolsega on kurvad lood. Olen seda sugupuu asja päris kaugele ajanud, kuid vanaema seitsmest õest vennast on alles ainult käputäis järglasi. Nimesid tean, nägusid mitte.

Isa poolt ja üldse kõige lähem on isast kümme aaastat noorem õde st. minu lihane tädi. Temaga tunnen sugulussidet kõige rohkem. Isa vend sai möödunud jõulu paiku maamulda. Pojad jäivad järele. Ei suhtle.
Arvan, et pole väikse Eestimaa peal ainuke, kelle elu kaugetest sugulastest kaarega ringi käib. Olin selle üle mures. Enne kui hakkasin Nekrassovit lugema. Tema tegi asja selgeks.

Täielikult teine teema on arvutivõrk - blogivõrk. Kusagil kaugel elavad väljamõeldud nimede taga reaalsed inimesed, kes sulle ja su elulistele toimetustele kaasa elavad. Et nad on reaalsed, sellele sain kinnitust, kui haiglapalati uksest astus sisse elus Bianca /algarv/. Isegi viinamarjad ja mandariinid polnud virtuaalsed, vaid maitsesid nagu päris. Uskuge kui tahate! Nägime teineteist esimest korda, kuid tunne oli nagu oleksime kooliajast koos olnud. Niipalju annab hästi kirjutatud jutt.

Ülemaks kui hõbevara hindan oma kalleid lähedasi. Vend on mul ikka vend, mitte sugulane ja tema pere on venna pere. Omad, nagu öeldakse.
Pojad ja nende väljavalitud on hindmatu tähtsusega. Ja kui tagasisideks läheb, siis ma olevat maailma kallim ja parem emme. Koos vigadega muidugi.

Laul ka, üks lemmikuist

Videvik

Riho Sibul/Vladislav Koržets

mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
seon ise tihedamalt kaela ümber salli
ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen

ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae
ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla
niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg

pean päevast päeva omaette pikka videvikku
mu päike loojub, taevas tuhmub, kustub päeva kuld
toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld

mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla
on õrn ja rabe salamahti külmetanud nurm
küll lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm

kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos
hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos

hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos